Kevadekene!

Heihei!

Jälle pole ammu kirjutanud,aga tegelikult pole midagi äärmiselt huvitavat kirjutada ka.

Praktika sai läbi 2.märts, viimane hindamine läks väga kenasti. Tagasi Norwichi tulles veetsin lugemisnädala raamatukogus, nagu tublile üliõpilasele kohane. Aga lugemisnädala nv läksime hoopis minibreigile Bristolisse Robertiga. Kohale jõudes lippasime ühte baari. Kui ma menüü lahti lõin vaatas vastu Viru beer, origin: Estonia. Mõnus üllatus! Maitses täitsa nagu A. Le Coq ka! :) Pärast seda sõime pehmet jäätist ning läksime teadusmuuseumisse (nagu Tartu Ahhaa keskus pmst). Õhtul tegime väikse jalutuskäigu sadamas ning peatusime erinevates baarides,et Bristoli ööelumeluga tutvust teha. Ühes baaris kasvasid puud - veits rändom. Pühapäeval nautisime eriti head hommikusöögi päikse käes jõe ääres ning hiljem läksime ühte laeva avastama. Tuli välja,et see Brunel's ss Great Britain oli omal ajal maailma kõige suurem laev! Igal juhul oli see hästi taastatud ning ägedaks muuseumiks tehtud. Esmaspäeval lõuna ajal läksime mingisse buffeesse,mis oli eriti odav ja seega ma ääretult palju ei oodanud,aga üllatus oli meeletu. Seal oli suuuur valik soolast ja magusat, Aasiast Mehhiko ja USAni välja. Pärast seda käisime veits shoppingumaailma uurimas, Bristolis oli üks eriti massiivne ostukeskus, omapärase arhitektuuriga ka. Ilmaga vedas meil muidugi eriti,sest tundub,et tollest nädalavahetusest saati ongi pmst päike siin paistnud. Muidu vahva oli see,et kui bussipeatusesse kõndisin tuli meelde,et päikseprillid jäid maha. Tagasi koju ma ei hakanud tulema,sest terveks nv oli pilves ilma lubanud. Et siis jah :) Aga tore oli,et päike ikkagi kohal oli! (Pildid on ka näoraamatus olemas muide.)

Tagasi tulles olen natuke loengutes käinud ja jällegi raamatukogus istunud. Esimest korda peole jõudsin alles eelmisel kolmapäeval ning siis ka läksin juba natuke pärast keskööd koju,sest haigutasin tantsupõrandal sellest lõputöö kirjutamise väsimusest :) Täna siiski taaskord peole. Meditsiiniõpilased korraldavad mingit ulmelist pidu,kus kolm korrust erinevat muusikat, mullivann jne. Teema on USA majapidu. Eks näis :)

Homme tuleb Rob mulle külla,sest laupäeval sõidan ju Uruguaisse ning tagasi tulles on vaja veel nädalakene lõputöö jaoks pingutada enne kui jälle on mahti temaga aega veeta. Kurb aga tõsi, tõsi aga kurb. Pärast 1.maid on veel kolm eksamit teha,aga nendega pole nii hullu. Kõige tüütum asi ongi see,et lõputöö polegi isegi kõige rohkem punkte väärt, vaid 30 120st. Nohjah.

Laupäeval sõidan siis üle Atlandi. Ma juba unistan nende värsketest mahlastest puuviljadest ning hoopis teistmoodi lõhnavast õhust,hehe. Enivei, tagasi olen 19ndal aprillil. Püüan mingi hetk mais kirjutada kuidas oli,mis tegin ja kas nende sügisesest päikesest natuke pruunimaks ka sain! :)

Olge mõnusad! Loodan,et korralik kevad jõuab ka kodumaale varsti!!

Olid pühad, Sveits ning nüüd on praktika.

Tsjau, blog! Pole jälle ammu näinud.

Hetkel istun pubis, söön tsillipähkleid ja vaatan jalkat,nii et hea moment kirjutamiseks :)

Jõuluaeg oli väga armas!! Mõned päevad enne käisime Robbie-ga Anu juures jõule pidamas. Rob sai ikka korraliku Eesti jõuluprae, isegi verivorsti sõi :) Vaatasime filmi "Jääaeg 3" õhtu lõpus,sest Anu ei suutnud uskuda,et me seda veel näinud ei olnud (suur animatsiooni fänn,nagu ta on). Muidu ma ka sõin palju inglaslikku jõulutoitu (Christmas pudding brändikastmega läheb kindlasti minu top toitude hulka!) ja jõin nats (not) sampust pühade ajal. 24nda õhtul tegin isegi paar kingitust lahti,sest oma traditsioone ka ei taha ju maha jätta. 25nda hommikul jõime sherrit ning tegime kingitusi lahti. Kuigi minu kingitus Robbie-le oli über äge (Star Wars Monopoly),siis kahjuks võistles see tema uue arvutiga :D Oh well. Hiljem olin hea laps ja aitasin õhtusööki valmistada. Oli väga nom nom nom.

28ndal sõitsime Sveitsi. Sveits oli ilmselgelt jällegi maailmamõnus. Jogurtijäätis, ohtralt erinevaid juuste, rösti (kartuli"kook"), mõnus valik jogurteid, aaah! Kuigi jah, inflatsiooni tõttu tundsin tagasi Inglismaale tulles,et kõik on nii odav. Ulmeline asi see Sveitsi frank ikka :) Aastavahetusel olime niisama kohalikus pubis (Sveitsis s.t), käisime korraks ööklubis ka. Rahulik ning mõnus, pluss lõpuks ometi sain oma teise poolega sel südaööl koos olla. Tagasi ei tahtnud tulla üldse,nii et nüüd ma loodan,et võidame loterii, lähme sinna elama ja siis vaatame,mis saab :D Reaalselt ei kujuta ma väga Eestisse tagasitulekut ette, ennekõike töö tingimuste tõttu. Aga Sveitsis elamist kujutan ma väga ette, oojaa. Isegi kohalikku saksa keelt olen nats õppinud nüüd. Kuigi..On irooniline,et kõik võimalused saksa keele õppimiseks koolis lükkasin ma tagasi,sest mulle tundus see keel alati nii ääretult koleda kõlaga. Nüüd tahaks väga saksa keelt rääkida,sest ma armastan Sveitsi ja seega meeldib mulle nende keel :))

9ndal jaanuaril algas viimane praktika. Saan hakkama,aga võiks juba läbi saada - kokkuvõte sellest. Läbi saab 2.märts,siis tagasi loengutesse. Pärast praktikat võin juba Uruguay reisi plaanima hakata,jee jee jee.

Vot, selline kiire apdeit. Nautige talve (kadekadekade)!!

Baibaibailabai.

september kuni detsember oi oi oi

Heiheihei!

Jälle ei ole kirjutanud nats liiga kaua aega. Seekord on minu vabandus praktika, kiire kooliaeg ja kerge bronhiit. Ilmselgelt oli viitsimine ka suur faktor,sest ikkagi on ju lihtsam seal feissaris istuda,kui mingi veidikenegi korralik jutt siia üles panna,hihi.

Aga jah, septembris algas praktika number 5. Oli väga tore,sest kolleegid olid mõnusad, toetavad ning insipireerivad ja funktsionaalne vaimne tervis on just minu tänavalt (nagu inglise keeles öeldakse). Öeldi,kui paberid käes,võiksin tööd küsima minna,nii et ju siis ma ka väga halb ei olnud :)

Tagasi tulles oli kohe vaja mingeid kursusetöid kirjutama hakata ja kui sellega ühele poole sain,siis tuligi külmetus ning sellele järgnes see armas eelpool mainitud bronhiit,mis arvatavasti tänu antibiootikumitele lõpuks vaibus. Lisaks sellele on meil sel sügisel projektitöö,kus minu grupp teeb animatsiooni ja filmi. Projekti mõte on hariduslik ja suunatud varajases teismeeas autismi spektrumiga tüdrukutele ning käsitleb üldiselt hügeeniteemasid. Kuigi pediaatria pole eriti minu teema,siis projekti tegemist olen küll nautinud,eriti animatsiooni. Tundub,et õppejõud on ka väga äksi täis,et me midagi sellist käsitleme,kuna tühimik praktikas on suur kahjuks. Samas mõnes mõttes arusaadav,sest ntks naisteteemade käsitlemine teismeliste tüdrukutega võib niigi veidi ebamugav olla terapeudile/tugiisikule jt,aga autism muudab selle kõik eriti keeruliseks.

Veits olen pidanud valikulise praktikaga ka jaurama,kuna miski pärast tahab too haigla,et ma veel eraldi mingeid paberid täidaksin,mis on mul juba riikliku töötervise asutuse pool tehtud,aga nohjah. Bürokraatia on ja jääb.

Siim käis ma külas üle-eelmine nädal. Väga mõnus. Käisime tema lemmikrestoranis ja taaskord sai Siim terve kana ära süüa :) Bowlingus olin ma Siimust nign Robist ees päris korralikult,kuni ma ühe siidri ära jõin (lightweight nagu ma olen..). Täitsa imelik oli muidugi oma väikse pisikese vennaga koos pubides käia. Samas minu lemmik moment oli see,kui ma tahtsin viimases fänsis pubis tantsima minna ja Rob keeldus (nagu ikka),aga vend oli kohe käpp. Tore tore tore venna! :) Tantsusammud olid Siimul ka 5+!

Homme tuleb Liiri,jeee! :) Õhtul on meil meitsas väike pidzaama pidu Ann Summersi stiilis. Saab mängida ja sokolaadifondüüd nautida.

Peale järgmise nädala Kirsty sünnipäeva polegi miskit suurt enam siin Norwichis toimumas enne jõule.

Jõule ootan küll suure elevusega!! Juba mitu päeva enne sõidan Robi vanematekoju. Enne õigeid pühasid on plaan käis Londonis Winter Wonderlandis (http://www.hydeparkwinterwonderland.com/) ja samuti korraldame eestiliku õhtusöögi Anu juures glöggi, hapukapsa ning verivorstidega (lihasööjatele (: ) 24nda õhtuks olen nõudnud vähemalt ühe kingi avamist. Saab vist veits veider olema 25ndal ja eriti just hommikul kinke avada,aga kui ma Uruguays rannas jõulude tähistamisega hakkama sain,siis küll ma selle 25nda ka ära händlin :))

Detsembri lõpus sõidame Sveitsi,jee jee jee! Kuigi tuli välja,et seal kus Sveitsi kodu on (Zug) ei olegi ilutulestiku. Rob ütles,et nad vaatavad tavaliselt Zürichi ilutulestiku telekast. Selle peale ma ütlesin,et parem oleks,kui ta mulle vähemalt ühe raketi ostab või viib mind poodi,kust ma ise osta saan,sest ilma ilutulestikuta ei ole mul ükski aastavahetus möödunud ja ongi kõik! :)

Jaanaris algab viimane praktika,mis kestab 2 kuud. Ma ei ole kindel,kas mul haiglamajutuses jälle netti on,nii et palun teil aru saada,kui ma blogi taaskord infosulgu jätan. Loodan väga,et ma viimasest praktikast läbi ei kuku ja kõik kursusetööd lähevad kenasti,sest muidu aktusele ei saagi (tervisetöötajate aladel on 100% igas hinnatud töös vajalik) ja paberid tulevad alles järgmisel talvel. See ei oleks üldse vahva. Nii et pöidlad pihus!

Hoian Eestis olijate ka pöialt,et lörtsist saaks juba korralik lumi. Kuigi tegelikult tahaks ma isegi lörtsi,sest siinne aastaringne sügis on lihtsalt kohutavalt igav igav igav.

Et siis lund, päkapikke ning mõnusat piparkoogi söömist (saan ka võib-olla piparkooki homme,ajee!!)!

Kerget kätš appi oleks ju vaja küll..

Aga tsjau siis. Pole vist ammu kirjutanud.

Põhimõtteliselt praegu ei viitsi ka kirjutada,aga kurb tunne algab seda "last post date"-i vaadates juba :)

Kevad lõppes järjekordse praktikaga,mis kestis 2 kuud ja polnudki nii ebahuvitav,kui ma esialgu kartsin. Siis tuli natuke loenguid juunis otsa, Roberti lõpetamine juulis ning oligi Eesti aeg.

Eestist tulin tagasi 6ndal. Seda muide hoopis teistsuguse tundega,kui ma mõnes mõttes lootsin.. Nimelt lootsin,et kui olen Eestis nii mitu nädalat,siis mul hakkab natuke igav ja see meeletu Eesti võlu ja kõik jahtub maha,mis tähendaks,et ma ei igatseks enam nii hullumeelselt. Õnneks või kahjuks läks hoopis vastupidi ning nüüd on nagu igatsus palju suurem. Asi on vist isegi raskem,sest ma ei saa tagasi tulla enne jaanipäeva aega. Noh jah...

Tagasi tulles ootas mind ees uus maja ja väike šokk,kui ma nägin,kui väike on mu tuba ning eriti kui vähe on mul kohti,kuhu oma asju mahutada. Tulemus on see,et ma võtsin julmalt ühises hoiupaigas ühe meeletu riiuli ja arvatavasti võtan veel teise ka. On siiski ebareaalne,et kogu mu elu peaks ühte riidekappi ära mahtuma. Jep, täts rait, isegi laual pole mingeid sahtleid ja voodi on täislaks,nii et mingit vaba ruumi. Lisaks sellele on vannitoas ja köögis väga vaja seinu värvida,sest need eelmised rentnikud pole eriti küll viitsinud ever koristada. Lisaks sellele on meil vannitoas lihtsalt kaks auku seinas. Ilmselgelt see maja ei olnud sellises seisus,kui me seda jaanuaris vaatamas käisime. Kui üks mu majakaaslane rendifirmas küsis,et kas te maja üle vaatasite enne,kui uued rentnikud sisse lasite,siis nende vastus oli,et nemad vaatavad maja üle pärast (!!) uute rentnike sisse kolimist ja siis remondivad. Eriti loogiline???!

Neljapäeva õhtul tulin lõunasse Robertile külla ja veetsin paar väga laiska päeva. Pühapäeval (11.09) jooksin Hyde Parkis Adidas Women's Challenge-il,mis oli üks äärmisel tore üritus. Nii palju toetatud heategevusorganisatsioone ja jooksjaid (arvatakse,et umbes 15 000-17 000 naist).

Homme veedame ka päeva Londonis. Külastame Harrodsit,kus ma pole kusjuures kunagi käinud,nii et ma tahan näha vats te fass öbaut. Robert lubas mu mingisse kuulsasse meeletusse mänguasjapoodi ka viia. Samuti on plaan lõunatada Vapianos,mille üle on mul eriti hea meel :)

Reedel lähen tagasi Norwichi ning lõpetan oma asjade lahtipakkimise ja koristamise. Siis on veel jäänud nädal,et kolmandaks õppeaastaks valmistuda ja 26ndal algabki kool. Ilmselgelt kõige tähtsam päev on 1.oktoober ka :)

Vot. Enihau üritan rohkem blogida nüüd, ntks kord nädalas.

ps. Kui keegi soovib mu uut aadressi, palun kirjutada meilile või feissbukki või helistada sellele välismaa numbril.

Havai, kirjutamiseni!

STARLIGHTWALK

http://original.justgiving.com/helditeesalu

Mumford & Sons - minu uus väga lemmik

http://www.youtube.com/watch?v=X7bHe--mp1g

Ilusat neljapäeva!

Naised,naised,mis te teete?

Heihoo ja ilusat naistepäeva lõppu,armsad nooremad ja vanemad naised :) !!

Kahjuks siin naistepäeva ei tähistata,nii et minu selle tähtpäeva hailaidiks on vennalt saadud sõnum. Armas seegi,eksju.

Seda ka,et mina ja mu majakaaslane teeme kaasa heategevusüritusel Starlight Walk Norwich. See leiab aset juunis ja on vähitoetus organisatsiooni sündmus. Toetame vähiravi oma osavõtumaksuga ning loodame ka natuke fandreisingut teha. Oletame toredasti,et tervishoiutöötajatest professorid ja kursakaaslased ikka toetavad head eesmärki. Niisiis 24ndal juunil hakkame keskööl ilutulestiku saatel kõndima ja tatsame ümber Norwichi kokku 13 miili,mis peaks võtma umbes 3-4 tundi.

Kes tahab lähemalt lugeda siis: http://www.starlightwalknorwich.co.uk/

Samuti on meil majakaaslastega plaan 4ndal juunil osa võtta ühest teist vähi jaoks korraldatavast heategevusüritusest nimega Pimp My Barrow. Seda on meie ülikoolis UEA-s juba mitmeid aastaid korraldatud. Nimelt on võistkonna kohta osavõtumaks (jällegi läheb otse heategevuseks), 5 inimest, 5 kostüümi ja üks käru. Point on selles,et kõik kogunevad ülikooli väljakul pubi ja kohvikute keskel, imetlevad natuke üksteise kostüüme ja siis lähevad teatud intervallide kaupa vanaheale Briti pub crawl-ile. Reegleid on mitu ja üks. Näiteks on täpselt defineeritud,milline see aiakäru peab olema. Samuti peab vähemalt üks tiimiliigetest igal hetkel kärus olema.

Rob vist läheb ka oma käruga. Tal ju viimane aasta,nii et viimane võimalus ülikooli traditsioonist osa võtta.

Mõned pildid eelmisest aastast:

Mina tahaks hirrrmsasti cupcake-idena minna:

Käru võiks olla teepott. Ei taha teha Flintstone-e, crayon-e. Ise olen veel suur Muumi fänn,aga vaevalt et nemad siin kahjuks suurt meie ilusast Skandinaavia maailmast teavad :)

Mis ideid teil on?

Olge nunnud,kirjutage,joonistage ikka mõnikord!

ps. Meil oli täna kevad õues.

kingamood

Ostsin täna maailmaägedad kingad/saapad.

Irregular Choices shoes..Tšekitaut!

Sushimushi.

Korraldasin eile meitsas sushi õhtu. Sushi riisi keetmine ja äädikastamine tuli isegi õigesti välja. Kõigil oli kõht täis ja meel hea.

Pärast läksime Lola-sse ja tantsisime ka natsa.

Mõned pildid on Näoraamatus, lisan juurde veitsa hiljem ka. Tsekitaut!

PÄIKEST!

Name: Heldi. Occupation: procrastinator. Origin: Ice Age land.

Tsjau.

Jälle on teisipäevaks vaja essee sisse anda,aga mina leian juba teist päeva järjest,et kõike muud on hoopis palju olulisem teha.

Näited minu eiviitsimisest:

>mängisin üksi Scrabble-it

>kirjutasin väikseid Facebooki sõnumeid pooltele uruguailastele,keda tunnen

>helistasin Uruguay-sse ja rääkisin,kuidas mul on nii kiire ülikooli asjadega... (mnjah..)

>kontrollisin järgneva viie nädala tunniplaani

>vaatasin/valisin tulevikuks pulmakleite netist (ilmselgelt väga kiire selle teemaga eriti..)

>külastasin Elu24.ee-d ja reaalselt hindasin läbi kõik Paris Hiltoni pildid

>jne

Produktiivsus missugune!!

Steve-i ja Matti külaskäik oli mõnus. Esmaspäeval ma küll loengutesse ei jõudnud,sest tänu kusjuures päris mõnusale Superbowli mängule sain magama kell 5 hommikul.

Tolleks teisipäevaks sain essee ka 5 minutit enne tähtaega sisse antud. Nimelt otsustasid pooled ülikooli arvutid pool tundi enne tähtaega,et nad ei taha olla printerite ühendatud,mis aga viis sellise vahva intsidendini,et mina jooksin mööda computer lab-i ringi ja küsisin esmakursuslastelt,et kas ma võin kontrollida,et ehk on nende arvuti printeriga ühendatud ja ma saaks oma töö õigeaegselt välja printida. Meil läheb 10% maha,kui isegi 1 sekund pärast tähtaega tööle tempel peale lüüakse. Suure hirmuga läksin oma esimese essee tulemusi vaatama pärast seda hirmsat situatsiooni kurjade printerite ja kannatamatute administraatoriprouadega. Gillian oli juba vaadanud ja ütles,et sai üle 60%. Enne ümbriku avamist mõtlesin,et noh kui tuleb üle 50% pole maailmalõpp,sest see essee oli 50% Practice Education moodulist. Minu hämmastuseks oli paberil "Provisional mark: 95%" Ütleme nii,et ma tuhlasin päris minutikese veel paberite vahel,et näha,mis see reaalne protsent siis tegelt ikka on,sest selline tulemus võttis kergelt hämmingusse. Tegin ju selle essee pühapäeval ja esmaspäeva õhtul pärast Eestist tagasipöördumist ning ebameeldivat kogemust nende marineeritud seentega, loe: jaurasin niisama selle essee ära teha ja lootsin parimat. Minu veel suuremaks üllatuseks tuleb välja,et enamus tegevusterapeute ning füsioterapeute said vaid napilt üle 40% ehk napilt ei kukkunud läbi. Tõesti ei oska kommenteerida seda minu hinnet,aga ei kobise ka :)

Samas ma ei oota endalt ühtegi muud nii head %. Teine essee sai kiiruga tehtud,sest jampsiv tervis võttis taaskord päris mitu päeva ning tundi maha ja olen kindel,et kui mul oleks veel 48 tundi olnud,siis oleks essee pädevam. Grammatika ei saa ka väga hea tulema,sest neid ajuvabasid komasid ei jõudnud ma üldse kontrollida. Halb lihtsalt,et see teine essee on 100% ja kui ma halva % peaksin saama,siis tõmbab see kogutulemust kõvasti alla. Pöidlad pihus,et vähemalt üle 60% saan. Tahaks ju nagu ikka 2:1-ga lõpetada..siis oleks töövalik ka suurem.

Kuna sellest õppeaastast on veel järgi ainult 5 loengutenädalat, 1 lugemisnädal, 3 kevadvaheajanädalat, 2 kuud praktikat, 2 nädalat viimaseid loenguid ja 2 nädalat dissertation preparation-it,siis meile on vaikselt juba hakatud tööasju rääkima. Eks ta kasulik ole ka,sest mina küll vaatan/uurin ringi,et mis üldiselt nõutakse töökuulutustes jne,enamik kursusekaaslasi ei ole sellele veel mõelnud ning lisalugemist ka teinud. Ma lihtsalt ei tahaks lõpupaberiga minna tööd otsima ja avastada siis,et tegelt oleks saanud igasuguseid ülikooli tarkvarasid ja arhiive kasutada ning mingites "essential requirement"-ides end harida jms. Veider on mõelda küll,et järgmisel aastal samal ajal peaksin juba lõputööd kirjutama ning tööavaldusi saatma hakkama vaikselt. Mõnes mõttes on see rahustav,sest sellest ülikoolis käimisest on mul kergelt kopp ees. Kergelt on veel hästi öeldud. Tegelt ei ole nii,et olen lihtsalt laisk ja loru. Lihtsalt frustruatsioon tuleb peale,kui kõik loenguid jms on kohustuslik ning tegelikult huvitav on heal juhul 10%. Ma tunnen,et see kursus on nii traditsioonilisele tegevusterapeudile mõeldud, a'la terapeudile,kellele meeldib hinnata ja määrata abivahendeid ja keskkonnaadaptsioone, käeteraapia ja funktsionaalsete lahaste tegemine, ratastoolide mõõtmine/patjade valimine/jne, hindamine,et kas patsient on piisavalt iseseisev koju naasmiseks haiglast jne jne jne. No absoluutselt ei huvita. Tean,et ikka peab ju õppima seda ka,mida väga ei taha,ning et keskkooliaegne lootus,et ülikoolis ei pea õppima statistikat jms,sest see on rohkem nagu vabatahe,oli väga naiivne omal ajal. AGA ikka väga raske on leida motivatsiooni,kui enamus õppejõududest on just traditsioonilise tegevusteraapia kogemusega ja kulutavad mõndadele loengutele/workshopidele vähemalt 3 korda rohkem aega,kui vajalik on tegelikult. Näiteks: mis mõtet on meile pidada 2-tunnine loeng Bobath kontseptist ning siis korraldada 2-tunnine workshop,et kuidas Bobath pediaatrias rakendatakse,kui kliinilises praktikas ei tohi Bobath-i kasutada enne kui terapeut on läbinud mitmepäevase koolituse selle võtte kohta!?? Miks mitte pigem rääkida natuke rohkem sellest,mida tegevusterapeut vaimse tervise või terviseedendamise vallas ära saaks teha? Tagajärg on hetkel see,et pooled õpilased arvavad,et vaimses spetsis töötades ei pea teadma eriti palju füsioloogiast (ntks ajukeemia jms) ning et võtted on mingid misiganes..kuigi on olemas kontsepte, teooriad ja tehnikaid,mis on kasutuses psühhiaatriahaiglatest, vangla vaimuhaigete osakondades, jne. Nukker. Isiklik tagajärg on see,et pean tegema koolitööd asjadest,mis üldse ei huvita ja ma tean,et ma tulevikus töös väga tõenäoliselt ei kasuta ega kokku ei puutu,ja oma reaalsete huvide kohta lugemiseks ei jäägi üldse aega.

Okei, õpingutedzamm õuver.

Mis me toredat oleme teinud sel nädalal Robertiga?

Kuigi valentinipäev on siin hiuuuudž,siis meile kummalegi see midagi suuremat kui järjekordne kommertspüha ei ole. Siiski on iga 14 meie päev.. Käisime vaatamas filmi "Never Let Me Go". Ikka väga kurb film. Huvitav kontsept, tõeliselt head noorema briti põlvkonna näitlejad tõeliselt head tööd tegemas,aga lõpuks oli ikka kurb. See film pani mõtlema,kui palju,mida ja miks elu puhul hinnata saaks ning kuidas meil on hästi läinud,et meie tänapäeva maailmas ei ole seda korda,mis on kajastatud selles filmis,ning kuidas meil on vedanud,et meie elu eesmärk ei ole see,mis filmi peategelastel. Kui see kinodesse teil jõuab või DVDna või misiganes,siis igastahes vaatamist väärt.

Kolmapäeval käisime the Blanks-i "kontserdil". The Blanks on Ted-i bänd seriaalist "Scrubs" ("Kollanokad" või mis see järjekordne täiestimööda eestikeelne tõlge jälle oligi?!). Kui tagasi kutsuti,siis tegid veel miksi Rihannast, Cee Lo Green-ist, Katy Perry-ist jne. Väga naljakas ja vahva enihau.

Ülejäänud lugemisnädala olen laisk olnud, v.a suurepärane miiting järgmise nädala respiratoorse rehabilitatsiooni presentatsiooni jaoks.

5 nädalat veel ja siis saab viimse statistikatöö ära kirjutada ning lõpuks omati paar nädalat süümepiinadeta puhata Norras ja Šveitsis (TÄNKS,ISSI !!).

Havai, ma nüüd vist pean tõesti seda esimest statistikajama kirjutama hakkama, kell on juba 9 õhtul. Samas on mul ju veel laupäev ja pool pühapäeva.....Hmm.

uus kodu ja Superbowli plaanid

Tsjaupljau.

Jeesh, täna kirjutasin alla järgmise aasta lepingule. Elan koos 2 piffiga,kes minuga samas ühikas olid esimesel aastal,ning siis mingi rändom keskkonnateadlasest duud. Maja on ülikoolile oluliselt lähemal,mis tähendab,et mul ei ole enam vabandust,et jõusaali või ujumis sessioon vahele jätta,kuna tee on nii pikk ja väsitav ;P Maja on uuem, elutuba ning köök suured. Magamistoad siiski meie mõttes pisikesed,aga pole hullu. Küll külastajaid elutoa põrandale madratsile mahutada jõuab ka :) Tulge mulle siis usinasti külla palun aitäh!

Kool on ikka vaevaline. Täna anti kaks uut ülesannet,mis sujuvalt lükati ühe ja sama päeva peale. Tore oleks,kui need asjad oleks siiski mingi % väärilised,sest ausalt öelda päris niisama ma tunde kardio ja respiratoorsesse teraapia uurimisse ja valmistamisse panna ei taha..

Täna saime teada järgmise praktikakoha ka. Kartsin füüsilise tervise spetsi ja palatitööd ning selle ma ka sain..ILMSELGELT,eksole :) Vähemalt on see praktika suuremas linnas (kinod jms teema) ja tegelt konkreetne spets on vist üks kahest vähem halvemast variandist minu jaoks. Palliatiivne (ehk siis surmaeelne pmst) jääbki mul ilmselt nägemata,millest on natuke kahju,aga.. Mind suunati nimelt "complex care"-i ehk tegelen siis patsientidega,kellel on rohkem kui üks mõjutav diagnoos. Ntks dementsus ja südameatakk või Parkinsoni haigus ja ajurabandus. Miks ma selle valikuga rahul olen? Selles spetsis saan hea ülevaate esiteks ning teiseks kuna mul hakkab suhteliselt kiiresti igav füüsilise tervise spetsides,siis see on vähemalt mitmekülgne. Kõik luud,lihased,neuroloogia,kardioloogia jne jne jne tuleb muidugi üle korrata,mis on veits killer. Oma kolmanda aasta esimeseks praktikaks palun vaimse tervise oma,sest pole kunagi olnud kahtlust,et ma füüsilises rehabilitatsioonis töötamist ei naudi eriti,ning selle aasta lõpuks on ära tehtud 4 praktikat,millest vaid üks vaimse tervisega seotud. Aprillikuu kandis peame ka hakkama valmistuma viimaseks ehk kuuendaks praktikaks,mis on meie enda korraldus 100%. Leidsin Londoni lõunaosas super koha,kus on spets sõltuvustele ning tegevusteraapia osakond lausa. Sinna praktikale saada oleks überkuul ja pool,aga eks näis,kui reaalne see on. Ülikool ise ütleb,et üldiselt kui välja saadad 20 kirja,siis vastused saad 3le võib-olla. Väga positiivne :) Loota ju võib. Muidu proovin muud NHS-i sõltuvusrehab kohad läbi ja kui ikka ei vea,siis teine variant on psühhiaatriahaiglasse,mida olen ühel päeval teinud,aga see oleks väga hea beisik praktika edaspidiseks.

Sotselu,mida mul ka vahepeal kuhugi mahub... >

Eile käisime Internation Student Society korraldataval Sushi Night-il. Igas lauas isu sushi master. Saime sushit veeretada ja süüa. Täiesti lõpp,kui täis mu kõht oli pärast!!

Üks törtsu maailm-on-väike keiss oli ka. Mina ja Roberti istusime lauas usakate,sakslaste,hiinlaste (eile oli Hiina uus aasta baitevei). Rääkisin ühe USA piffiga ja küsisin niisama jutujätkuks,et millises ühikas ta oma esimesel aastal elab ja kas ta on järgmiseks aastaks juba mingi elukoha leidnud. Kokkusattumus? Ta kolib järgmine aasta minu majja ning tõenäoliselt minu tuppa. Nagu halloooooo :))

Homme tuleb Roberti vend Steve ja nende sõber Matt Norwichisse nädalavahetuseks. Saab õhtul lõpuks korraks essee totaalselt ära unustada ning natuke kokteilitada. Pühapäeval on Superbowl ja siis teeme Roberti pool väike ameerikaliku peo pitsa, nachode jm tervisele mitte just kõige parema toiduga,haha.

Havai, tsauks. Ilusat hommikut/lõunat/õhtut!!

ps. Tahaks selliseid lampe endale koju,aga ei tea,kui kõrged laed peaksid olema..

filmid ja laulud ning null motivatsiooni akadeemiliselt eluks

Hallo,hallo.

Eelmise aasta lõpp läks kiiresti. Oli praktika lõpp hea tagasisidega ning siis veetsin paar päeva Maidstone-is Roberti perekonnaga ja 23ndal lendasin Eestisse.

2 nädalat Eestis läks ruttavalt. Vanaemale küllailmumine 24nda õhtul oli kordaläinud üllatus. Mõnedki päevad Tartus ja Tallinnas läksid vägagi sõbralikult sõna otseses mõttes ja Pärnu oli lihtsalt lahja chill,millele lisandus võimalus minna Hennessy aastalõpu kontserdile,kus kuulsin/vaatasin lõpuks Anneli Peebotki. Aastavahetusel nägin isegi UFO Estonia ees, sampust sai tarbitud ja järgmine päev oli pmst maailmakõigelebom päev.

Päev enne tagasilendu sain vist marineeritud seentest toidumürgituse ja nii mu viimased plaanid natsa luhtusidki,aga oh well :)

Tagasi Suurbritannias, puhkasin paar päev sellest rutakast Eestist ja igapäevasest auto puhastamisest ilmselgelt. Esimese essee sain sisse antud ja praeguseks olen natsa teisegagi tööd teinud. Tunnistan,et mitte nii väga kui peaks,aga enam vähem motiveeritud ei saa ma hetkel olla ka..."Procrastinate now, panic later" it is.

Vahepeal on asjad suhteliselt hektilised olnud. Oleme Robertiga otsustanud,et talle on ratsionaalsem ja parem minna järgmisest aastast pealinna kanti ning magister vahele jätta. Põhjuseid on palju,nii et mis seals ikka. See olukord aga teeb minu järgmise aasta majutuse keeruliseks. Õnneks on paljud grupid oma koosseisu muutnud ja mu esimese aasta 2 ühikakaaslast vajasid ka alternatiivset plaani. Kuna aga student housing läheb siin eriti kiiresti,siis olen pidanud igast maju vaatamas käinud. Lisaks sellele teeb tervus jälle trikke ja kogu see majutuse-tervise jamps tõesti ei tõsta mu akadeemilist produktiivsust.

Hea uudis on see,et vahepeal sain rahvuslikku ajakirja "OT News" (ehk siis "Tegevusteraapia uudised"). Nimelt olin seotud tegevusteraapia kampaanias novembri alguses tegevusteraapia nädala raames. Minu nimi oli korrektselt trükitud ja isegi tsitaat oli nagu peaaegu see,mis ma ütlesin,haha.Mõnus asi portfoliosse lisada :)

Eelmisel nädal käisime filmi "Black Swan" vaatamas. (Sellest ka seekordne pilt nagu arvata võiks.) Teadsin,et film on intensiivne ja tuleb tõdeda,et karakterid olid igas mõttes lummavad ja väga hästi välja mängitud,AGA..ma tõesti ei oodanud,et see film on nii hirmutav. Kui patsiendid oma hallutsinatsioonidest räägivad jne,siis on see kuidagi nii kliiniline,aga seal filmis oli see värk ikka friiki..tõesõna! Enihau, intensiivne ja nende jaoks,kes pole õudukate fännid,arvatavasti natsa hirmus,aga siiski suurepärane film - soovitan vaatama minna.

Teine film,mida tuleks näha on "King's Speech". Südamlik ja vanahea britilik vandumine :)

Eile õhtul vaatasime filmi "Cemetery Junction" ja sedagi võiksite vaadata. Muide "dzunglitissid" on päris naljakas väljend teatud kontekstis ;P

Rääkides naljakast. Mis värk selle Eesti Laul 2011-ga see aasta on? Kõik on eriti elektro läinud nüüd Eestis või misasjad? Mul ei ole selle vastu midagi,sest elektro meeldib mulle tänaseks rohkem ja pool,aga kõik esinejad ei peaks ka nagu sama mussi tegema. Samas pigem rohkem elektrot kui mingi Ithaka Maria jaur jälle. Mulle päris meeldib see Bob Dylani laul ja Sõpruse puiestee ei valmistanud ka pettumust. Mida see Marilyn Jurman oma suuga teeb videos..ma tõesti ei tea =D Igastahes on see step up,kui võrrelda varasemate aastatega. Go Heidy Purga,eksjuonju.

Olgu,mul ei ole midagi muud vist kirjutada. Eks ma naasen oma armsa Human Sciences essee juurde. Pean kirjutama 2000 sõna depressiooni sümptomeid mõjutavatest biopsühhosots aspektidest. Juhei :)

Vähemalt on mul tore meespoissasi ja suvi tuleb lähedale (loe: ei pea enam kaua siin riigis chillima nende poolearulistega). Kahjuks küll on Roberti lõpetamine alles juuli lõpuks,nii et ma pole kindel,kas folgi ajakski Eestis jõuan :(

Okeikos, olge kallid ja teedel/tänavatel ettevaatlikud. Sallid kaela, mütsid pähe ja kindad kätte,numpsid!

Helts

plaanimuutusmuutusplaani

Terve paki sõin neid Fruit Shortcake-e ära just ;P No ei saanud peatada, hirrrmus head olid.

Tegelt tahatsin lihtsalt teavitada,et kui te mulle nüüd kirjutate,siis pigem palun helditeesalu@hotmail.com-ile,sest Facebook on nõu diela järgmise nädalavahetuseni.

Nimelt ärkasin täna rõõmsalt kell 6 üles,et lähen teen kerge sörgi ja siis praktikale,aga siis helistas Becca. Ta on see tüdruk,kellega me igal hommikul Bury St Edmundsisse praktikale sõidame. Ta oli hämmingus sellest,mis väljas toimus. Nimelt oli öö jooksul ikka "kerge" lumi maha tulnud ja tuisku oli rohkem kui rubla eest. Pärast 20 minutilist kaalutlemist, otsustas ta,et ikka ei julge sõita. Kuna tuli välja,et linnaliini bussijuhid ka ei julgenud,siis ma ronisin tagasi Roberti kõrvale. Mul olid küll kerged süümekad,et me isegi ei proovinud sinna sõita,aga samas ega vist ise ka sellise ilmaga talvekummidega rallida ei tahaks. Kuna bussid ei käinud hommikul,siis variant oli rongijaama kõndida. Ma ei olnud sellest ideest aga väga elevil,kuna elan üsna linna ääres ja rongijaama kõndimine on nii poolteist tundi..tuisus..Näkää,eksju. Helistasin ja meilisisin kõik tähtsad osapooled siis läbi ja kell 9 helistas mulle mu juhendaja ja ütles,et ma ei jõuaks rongiga enne keskpäeva enihau sinna ning kuna mul polnud ühtegi patsienti pärastlõunaks niikuinii kirjas ja ma oleks lihtsalt harinud ennast raamatute jms abiga,siis oleks suht totu seda ulme trippi tegema hakata.

Üks tüdruk,kes lõpuks ikkagi Bury-sse sõitis,väitis,et ühetunnisest sõidust tuli rohkem kui 3 ning vahepeal suutis ta 2 piruetti teha,juhei.

Õnneks on korraldatud ning homsest on meil haiglamajutus. Ilmselgelt oleks ma tahtnud endiselt pärast tööd koju tulla,aga vb see ongi parem,sest siis mul pole netti ega telekat jms,nii et teen rohkem koolitööd. Kuigi läpaka võtan ikka kaasa ja Blockbuster on lähedal. (Kusjuures sellega tuleb mul meelde,et Starbucks on ka ümber nurga ja kuna ma olen member,siis peaks neti saama. Eks näis..) Enihauuuuu =)

Pmst oleks lihtsalt natuke totakas igal hommikul loota,et teed on puhastatud, soolatud/liivatud. Ei viitsi nagu 6 tundi päevas autos ka tsillida.

Robert oli muidugi eriti rõõmus,sest fakt,et mina täna koju jäin,tähendas tema jaoks seda,et ta ei pidanudki enne kella 7t voodist välja ronima ja sai laiselda 10ni. Raske elu =)) Tegelt on ta tubli poiss..Passib seal raamatukogus enamuse oma päevast,nii et las magab vähemalt hästi.

Aga jah, töö juures on mul arvuti ja nett, pluss UEA email ja Hotmail pole blokeeritud. Ma ei ole kindel,kas Facebook on,aga ma väga ei eeldaks,et nad seda professionaalseks peaksid.

Helistada ja sõnumineerida saab ju ka. Number on ikka sama ja värgid.

Õues on tegelikult vääääga ilus. Roosa taevas ja igal pool valge. Lumi ka kriuksus talla all,kui "külapoodi" teed läksin ostma.

"Oh talveaeg, oh talveaeg, sina juba tulid." lal lal lal lal la laa

ps. Ma väga loodan,et õpetaja Laats minu blogi ei ole,sest muidu tuleks sealt paar korralikku sõna minu aluste ja öeldiste asetuse kohta lausetes. Ohjummel.

Tsjaupljau. Ilusat uut nädalat teile!!

Lumi on paanika. Ei ole. Lumi on nunnu.

Tere varahommikust.

Kõigepealt tahaks ma seletada,mis siin riigis hetkel toimub,ja siis lähen oma elu juurde,eksjuonju.

Pmst siin on paanika,sest lund sadas. Rohkem kui naeruväärne. Ma saan aru,et nad pole harjunud rohke lumega ning temperatuuridega nagu -25,aga tänane paanika uudistes on totakas. Inimesed minu ümber (lõuna osas) ainult kohutavast lumest räägivadki.

Lund on õues paar sentimeetrit. Temperatuur on paar kraadi üle nulli. BBC uudistes ütles ilmamees "It will be very very cold." Tuletaevasappitõesti.

Eelmine aasta oli sama "probleem". Üle-eelmine aasta oli sama "probleem" jne. Võiks ju nagu õppust võtta.

London on väidetavalt natuke paremini ettevalmistatud ja täiendanud oma soolavarusid.

Minu arust võiks nad ka teadvustada,et teede lumest puhastamine ning soola puistamine ei ole ainus meetod,kuidas liiklemist turvalisemaks muuta.

Autojuhte võiks natuke harida ka. Talvesõidukoolitus tuleks vägagi kasuks. Seda muidugi on vist liiga palju loota,kuna siin võib sõidueksamil 16 viga teha. Pole ime,et ma üldiselt surmhirmunult autodest välja astun.

Okei,jauramine läbi.

Minu elu tiirleb hetkel praktika ümber. Olen 3 nädalat väga hea tagasisidega läbinud, 3 nädalat veel minna. Hetkel on mul endal 5 patsienti,mis on hea arv,sest mul on ka pidevad koolitused ning vaja niisama vaatleja olla tihtipeale. Juhendaja on ka eriti mõistlik. Töö ise on pmst see,mida ma tulevikus teha tahaksin. Tõesti, see rahustab mind maha,sest ma olin natuke mures,et kuna mulle see füüsiline ikka üldse peale ei lähe ja kuigi mind on vaimne tervis alati huvitanud, ehk ei meeldigi praktika ja siis oleksin ummikus omadega. Hetkel töötan inimestega,kellel on depressioon või ärevus- või isiksushäired või bipolaarsus. Ühtegi skisofreenikut pole minu listi kantud veel. Tegevus sõltub ilmselgelt indiviidi vajadustest. Enamasti on vaja rutiin kehtestada, nõu anda toitumise ja unehügeeni kohta, õpetada lõõgastumis- ja rahunemistehnikaid, edastada teiste agentuuride kontaktandmeid jne jne. Iga patsient on erinev,sest üldiselt tahavad inimesed elus küll sarnaseid beisik asju (ntks head und ja toitu, julgust kodu uksest välja astuda, oskusi teiste inimestega suhelda, töö võimalusi otsida ning lõpuks töötada), aga mis puutub nende asjade tähtsusjärjekorda asetamisest,siis see on kõigil erinev. Tihti pean ma oma jala maha panema ja patsiendile selgeks tegema,et kui nad ikkagi terve nädal ainult ube või krõbuskeid söövad ja kõrvalpoodigi ei julge minna,siis töö otsimise peale pole mõistlik mõelda veel.

Okeiko, sellest teemast võiksin ma mitu lehekülge kirjutada,aga ma kahtlen,et teid nii väga huvitab :))

14ndal novembril sai meil Robbie-ga aasta koosolemist. Oleme ikka happyhappyjoyjoy ja nii ongi.

Varsti tulevad jõulud ja seoses sellega valmistan ma oma jõulukaarte juba ning see nv saan ilmselt paar kingitusekestki osta.

Ilmselgelt lagunesid mu kaks paari saapaid selle nädala alguses armsasti ära. See tähendab seda,et siin on lumi maas ja mul pole mitte ühtegi paari jalatseid,mis ilmale vastavad oleksid. Juhei. Tegelt lasin ühtedele saabastele uued tallad panna 2 nädalat tagasi,aga need tallad kukkusid alt ära,kui ma rõõmsasti ühel päeval tööle läksin. Ei, ma ei naljata. Kusjuures maksin veel 20 naela,sest noh, ma ikka hoian ja kallistan neid saapaid. Ma ei hakka sellesse teemasse sisse minema,muidu tuleb jälle üks suur jaur. Homme,kui tagasi kingsepa juurde lähen,saavad nad kõvasti jauramist küll..kuramus.

Loodan,et teie oskate talve rohkem hinnata.

Kõige tähtsam jama muide! Päkapikke ei olegi Suurbritannias. Siin ma küll oma lapsi üles ei kasvata. Full stop.

Eesti film

Täna õhtul vaatasime filmi "Meeletu", mina juba eiteamitmendatkorda ja Rob esimest. Mul oligi juba meelest ära läinud,kui mõnus see film on. Robertile väga meeldisid meie "maainimesed" :)

Vot. Vaadake.